Itaalia väikehurt Mia.

Itaalia väikehurtade ajalugu ulatub umbes kahe aastatuhande taha. Ei ole täpselt teada, kas nad aretati algselt väikeulukite ja näriliste jahiks või seltsikoerteks. Ilmselt mõlemat. 16. sajandil oli tõug populaarne just kõrgklassi seas. Neid on palju kujutatud renessansiaegsetel maalingutel.
Itaalia väikehurt aka italiaano aka kirp on hurdalistest väikseim. See koer on suurepärane seltsikoer: intelligentne, emotsionaalne ja oma omanikule ülimalt lojaalne. Italiaanod on väga elavad koerad, neile meeldib kõike liikuvat taga ajada (kassid, närilised, jalgratturid jne) ja teiste koertega mängida, eriti teiste italiaanodega. Nad on väga kiired, võivad joosta kuni 60 km/h ja tugevate jahikoera instinktidega. Itaalia väikehurdad vajavad hellust ja vastavad pererahvale alati samaga. Neile meeldib magada omaniku süles ja teki all. Kuigi nad on väikese kasvuga, on nad küllaltki tugevad koerad, neil ei esine tihti tervisehädasid, küll aga vajavad nad kaitset tõmbetuule, külma ja vihma eest.
Itaalia väikehurt on ideaalne korteri koer, nad on puhtad, ajavad vähe karva ja neil puudub iseloomulik koeralõhn, samuti ei ole nad haukujad.
Selline info on koer.ee lehel, mugandasin seda veidi, et mitte copy-paste teha.
See on kindel, et igaühele see koer ei sobi. Kes plaanib endale võtta itaalia väikehurta, peab olema enda otsuses kindel, see peab olema tema südamesoov ja kindel tahe. Minul nii oli ja ma ei kahetse karvavõrdki. Samas on minu tutvusringkonnas väheseid, kes mu koera nähes ahhetaks, et ohh, kui ilus ja äge koer jne. Enamuse esimene mulje on siiski: nii kõhna; nii peenikesed jalad; mis koer see selline on; mis rott see on; kas sa talle süüa ka annad; kas ta katki ei lähe jne.
Kui Mia meile tuli, siis esimesed paar nädalat ma arvasin ka, et ta on portselanist. Mul jäi hing kinni iga kord, kui ta diivanilt maha hüppas või tormakalt toas mängis. Nüüdseks olen aru saanud, et see koer on sitkem, kui nii mõnigi teine. Loomulikult on neil õrnad jalad ja päris huupi ma teda suure koeraga mängima ei lase ja kõrgelt alla hüpata ei luba.
Ja see müüt, et see koer ei sobi lastega perre oma õrnuse poolest, on ka üle paisutatud. Mul on 5 ja 7 aastased lapsed. Kui lapsed teavad, et koera sülle ei tohi võtta, koera käppadest ei kisu, koera magamise ja söömise ajal ei häiri, siis kulgeb elu ideaalselt ja see koer on suur laste sõber ja mängukaaslane. Reeglid peavad paigas olema nii koera, kui laste jaoks.
Mia on suur koer väikese koera nahas. Tal on väga tugev jahiinstinkt ja tema suurim soov on joosta! Ta on võõraste suhtes ükskõikne ja isegi kartlik, aga kui keegi on juba sõbraks saanud, siis tervitab ta alati elavalt ja rõõmsalt. Võõraid lapsi ta ei pelga nii palju, kui võõraid täiskasvanuid. Tal on hundiisu ja sööb enda suuruse kohta üllatavalt palju. Mia on alati heatahtlik ja mänguline, emotsionaalne ja hellust armastav. Talle meeldib kõige enam olla minu süles ja öösel magada teki all. Talle ei meeldi vihm ja tuul ja külmakraadid. Aga ta armastab pikki jalutuskäike, 5 km jalutus on tema jaoks vaid soojendus, peale seda tuleb ta tuppa ja otsib oma lemmikpalli, et sellega tunnike möllata. Kui tal on mängutuju, siis ta käib ja tassib oma mänguasja mulle ja kui ma välja ei tee, siis täidab oma nädalanormi haugatuste osas ja teeb ühe kileda "Auh"i.
Mia on suure südamega väike koer, ta on andunud minu fänn ja see truudus tema silmis pole millegagi võrreldav! :)