Ajaloost ja praegusest hetkest.

Mul on lapsena alati koerad olnud. Kui olin 4-aastane, oli meil peres tõupaberitega puudel Kaisu. Kahjuks suri ta noorena koertekatku. See oli enne 90ndaid. Peale seda oli pikem paus, sest ema ei saanud kuidagi selle kalli koera kaotusest üle.
Kuna mina aga järjepidevalt peale käisin, et meil ikka koera vaja ja sugulaste väiksel toakrantsil olid kutsikad, sai otsus vastu võetud ja meie ellu tuli väike valge toakoer Kudi. Kudi oli umbes paariaastane, kui meie perre tuli veel üks koer. Bokserilaadne (vanemad bokserid, aga kutsikale pabereid ei tehtud millegipärast) Eija.
Eijal oli veidi kurb minevik. Ta oli olnud juba kuskil mingite omanike juures, aga pereisa oli paras viinanina ja nii "nalja pärast" kustutas ta kord suitsukoni Eija seljale. Sellest sai koer eluaegse trauma ja mehi ei sallinud ta väga oma elu lõpuni, eriti, kui need purjus juhtusid olema. Ta tolereeris küll mu isa ainukesena, aga võõrad mehed said kurja lõrina ja haukumise osaliseks. Eija suri 1999 aasta 1. detsembril 9 aastasena. See oli mu elu üks kurvemaid päevasid. Olles ise vaid 14 aastane teismeline, oli see koer mulle nii südamesse kasvanud, et kui ema andis arstidele loa koera piinad lõpetada, siis ma lihtsalt varisesin kokku! Eija surmalugu ei lähe mul kunagi meelest. See on liiga kurb ja südamevalu tekitav siiamaani. Vb kunagi räägin sellest pikemalt, aga hetkel ei suuda. Meie pere leina jäi lohutama Kudi.
Aastal 2000 suri minu kallis vanaema ja ta oli väga suur koerasõber. Tema silmarõõm Tika oli samuti puhastverd krants, aga väga ilus, nagu miniatuurne kolli. Umbes chihuahua kõrgune vaid ja väga õrna hingega koerake. Vanaema viimane soov oli, et me võtaksime Tika enda juurde elama. Tema soov sai täidetud ja Tika tuli taas meie Kudi kõrvale teiseks koeraks. Nad klappisid kohe hästi.
Kudi saatsime vikerkaare taha 16 aastasena, kui ta enam ei kuulnud, ei näinud, tema kõhuall olevad kasvajad vohasid ja tekitasid valusid. Need olid tal aastaid, arst ütles, et need on tal lümfidesse edasi läinud ja lõigata ei ole mõtet, läheb sellisel juhul väga kiiresti edasi ka kõikidesse muudesse organitesse. Algselt need talle muidugi valu ei teinud, aga kui koer ikka öösiti nuttes teada andis, et ta enam ei suuda, siis lasime tal minna, olin vapra tüdrukuna tema kõrval.
Jäi Tika, kes elas samuti kõrge vanuseni. 15 aastasena suri ta ise öösel, ema leidis ta hommikul oma pesast.
Sain vahepeal oma elu peale, abiellusin ja jõudsin ka kaks last saada. Hakkasin abikaasale rääkima, et tahaksin koera. Teadsin täpselt, millist koera ma tahan ja miks ma tahan. Mul oli igale tema küsimusele vastus ja mis tal siis muud üle jäigi, kui "alla anda" :)
14. november 2015 tuli meie ellu MIA, selle blogi peategelane. Mia on 2015 aasta 29. mail sündinud itaalia väikehurt. Ta oli 4,5 kuune, kui tal järel käisin. Ohh seda õnne ja rõõmu minu südames! Mees oli algselt skeptiline, aga juba veidi ajaga puges Mia tallegi südamesse ja nüüd nunnutab koera ja hoiab teda väga.
Miks just itaalia väikehurt? Ma olin kord tuttava juures seda imelist koera näinud! Ma armusin esimesest silmapilgust ja teadsin sellest hetkest, et just see on see koer, keda tahan. Unistasin aastaid! Uurisin internetist selle tõu kohta, nende plussid ja miinused ja omadused. Hakkasin kasvatajaga suhtlema. Peaaegu 2 aastat suhtlesime enne, kui Mia meie perre tuli.

Sellel pildil on Mia alles umbes nädalakese meil elanud. Väike rüblik! Järgmine postitus itaalia väikehurdast üldiselt ja Mia iseloomust lähemalt.