Mia ja näitused.

Mia on seni käinud kokku kolmel näitusel ja ühel match show'l.
Minu jaoks olid seni näitused täiesti tume maa. Teadsin seda koera võttes, et hakkan ka näitustel käima ja seda põnevam mul oli!
Esimesele näitusele minnes oli mul ikka selline närv sees, et pabistasin nagu oleksin ise eksamile läinud. See oli IV, V rühma 6. ja 7. alarühma ning X rühma näitus Tallinnas Pet City Arenal 16.01.2016. Mia oli minu juures selleks ajaks elanud vaid 2 kuud.
Esiteks on Tallinn minu jaoks võõras linn ja sinna esimest korda GPSi järgi kohale sõita oli natuke hirmutav. Aga parim sõbranna Mairit tuli minuga kaasa ja hakkama me saime!
Ma ise kartsin koera esitlemist kohutavalt, nii koera kui minu jaoks täiesti uus olukord! Sellele vaatamata saime sealt väga head tulemused: tõu parim kutsikas, eriauhind ja Best In Show kutsikas I koht!

Teiseks näituseks, kus osalesime, oli Rahvuslik Koertenäitus Rakvere Spordihallis 08.05.2016.
Seal saime küll hinde suurepärane, aga edasi ei pääsenud. Eks ma olin natuke pettunud, sest esimene näitus oli ju ometi nii hästi läinud! Aga see tõi natuke maa peale tagasi! Ei ole see maailm nii lilleline midagi. Mia oli kohtuniku suhtes nii kramplik ja kartlik ja seetõttu sai käitumise hinne kannatada.

Vahepeal siis mõtlesin, et teeks lihtsalt sellise harjutamise võistluse osaledes MTÜ Liivaküla Küla Seltsi Match Show'l 22.05.2016.
Päev oli tore ja ilm ilus! Match show on selles mõttes tore, et osalevad nii tõukoerad, kui tõuta koerad. Seal läks meil nö keskmiselt. Eks Mia käitumise kohta ikka kohtunik mainis, et koer võiks enesekindlam olla. Aga võtsime osa kahest võistlusklassist ja saime kohad: allapõlve tõukoer IV koht ning "Kõige elegantsem paar" IV koht.

Ja viimane näitus, kus osalesime, oli taas Pet City Arenal: VII ja X rühma näitus 04.06.2016.
Seal jäi samuti hea tulemus selle taha, et no nii krampi tõmbus lihtsalt koer, kui kohtunik tuli juurde teada katsuma. Mia sõna otseses mõttes oleks tahtnud sealt laualt lihtsalt alla vajuda hirmust. Saime juuniorklassis II koha.

Peale seda ongi meil tekkinud nüüd pikem paus. Suvel olen last võõrastel koera näppida, ei saa aru, et midagi oleks paremaks muutunud. Seismist oleme nüüd viimasel ajal uuesti harjutama hakanud, sest taas võtame ette harjutusvõistluse, mis toimub 10.09.2016 Tallinnas Laagris (match show).
Mind on näitusepisik täielikult nakatanud! Täiesti erinev maailm hobuste võistlustest. Loodan, et Mia enesekindlus kasvab ja match show'd annavad uusi ja häid kogemusi juurde, et taas "päris"näitusele minna! :)

Itaalia väikehurt Mia.

Itaalia väikehurtade ajalugu ulatub umbes kahe aastatuhande taha. Ei ole täpselt teada, kas nad aretati algselt väikeulukite ja näriliste jahiks või seltsikoerteks. Ilmselt mõlemat. 16. sajandil oli tõug populaarne just kõrgklassi seas. Neid on palju kujutatud renessansiaegsetel maalingutel.
Itaalia väikehurt aka italiaano aka kirp on hurdalistest väikseim. See koer on suurepärane seltsikoer: intelligentne, emotsionaalne ja oma omanikule ülimalt lojaalne. Italiaanod on väga elavad koerad, neile meeldib kõike liikuvat taga ajada (kassid, närilised, jalgratturid jne) ja teiste koertega mängida, eriti teiste italiaanodega. Nad on väga kiired, võivad joosta kuni 60 km/h ja tugevate jahikoera instinktidega. Itaalia väikehurdad vajavad hellust ja vastavad pererahvale alati samaga. Neile meeldib magada omaniku süles ja teki all. Kuigi nad on väikese kasvuga, on nad küllaltki tugevad koerad, neil ei esine tihti tervisehädasid, küll aga vajavad nad kaitset tõmbetuule, külma ja vihma eest.
Itaalia väikehurt on ideaalne korteri koer, nad on puhtad, ajavad vähe karva ja neil puudub iseloomulik koeralõhn, samuti ei ole nad haukujad.
Selline info on koer.ee lehel, mugandasin seda veidi, et mitte copy-paste teha.
See on kindel, et igaühele see koer ei sobi. Kes plaanib endale võtta itaalia väikehurta, peab olema enda otsuses kindel, see peab olema tema südamesoov ja kindel tahe. Minul nii oli ja ma ei kahetse karvavõrdki. Samas on minu tutvusringkonnas väheseid, kes mu koera nähes ahhetaks, et ohh, kui ilus ja äge koer jne. Enamuse esimene mulje on siiski: nii kõhna; nii peenikesed jalad; mis koer see selline on; mis rott see on; kas sa talle süüa ka annad; kas ta katki ei lähe jne.
Kui Mia meile tuli, siis esimesed paar nädalat ma arvasin ka, et ta on portselanist. Mul jäi hing kinni iga kord, kui ta diivanilt maha hüppas või tormakalt toas mängis. Nüüdseks olen aru saanud, et see koer on sitkem, kui nii mõnigi teine. Loomulikult on neil õrnad jalad ja päris huupi ma teda suure koeraga mängima ei lase ja kõrgelt alla hüpata ei luba.
Ja see müüt, et see koer ei sobi lastega perre oma õrnuse poolest, on ka üle paisutatud. Mul on 5 ja 7 aastased lapsed. Kui lapsed teavad, et koera sülle ei tohi võtta, koera käppadest ei kisu, koera magamise ja söömise ajal ei häiri, siis kulgeb elu ideaalselt ja see koer on suur laste sõber ja mängukaaslane. Reeglid peavad paigas olema nii koera, kui laste jaoks.
Mia on suur koer väikese koera nahas. Tal on väga tugev jahiinstinkt ja tema suurim soov on joosta! Ta on võõraste suhtes ükskõikne ja isegi kartlik, aga kui keegi on juba sõbraks saanud, siis tervitab ta alati elavalt ja rõõmsalt. Võõraid lapsi ta ei pelga nii palju, kui võõraid täiskasvanuid. Tal on hundiisu ja sööb enda suuruse kohta üllatavalt palju. Mia on alati heatahtlik ja mänguline, emotsionaalne ja hellust armastav. Talle meeldib kõige enam olla minu süles ja öösel magada teki all. Talle ei meeldi vihm ja tuul ja külmakraadid. Aga ta armastab pikki jalutuskäike, 5 km jalutus on tema jaoks vaid soojendus, peale seda tuleb ta tuppa ja otsib oma lemmikpalli, et sellega tunnike möllata. Kui tal on mängutuju, siis ta käib ja tassib oma mänguasja mulle ja kui ma välja ei tee, siis täidab oma nädalanormi haugatuste osas ja teeb ühe kileda "Auh"i.
Mia on suure südamega väike koer, ta on andunud minu fänn ja see truudus tema silmis pole millegagi võrreldav! :)

Ajaloost ja praegusest hetkest.

Mul on lapsena alati koerad olnud. Kui olin 4-aastane, oli meil peres tõupaberitega puudel Kaisu. Kahjuks suri ta noorena koertekatku. See oli enne 90ndaid. Peale seda oli pikem paus, sest ema ei saanud kuidagi selle kalli koera kaotusest üle.
Kuna mina aga järjepidevalt peale käisin, et meil ikka koera vaja ja sugulaste väiksel toakrantsil olid kutsikad, sai otsus vastu võetud ja meie ellu tuli väike valge toakoer Kudi. Kudi oli umbes paariaastane, kui meie perre tuli veel üks koer. Bokserilaadne (vanemad bokserid, aga kutsikale pabereid ei tehtud millegipärast) Eija.
Eijal oli veidi kurb minevik. Ta oli olnud juba kuskil mingite omanike juures, aga pereisa oli paras viinanina ja nii "nalja pärast" kustutas ta kord suitsukoni Eija seljale. Sellest sai koer eluaegse trauma ja mehi ei sallinud ta väga oma elu lõpuni, eriti, kui need purjus juhtusid olema. Ta tolereeris küll mu isa ainukesena, aga võõrad mehed said kurja lõrina ja haukumise osaliseks. Eija suri 1999 aasta 1. detsembril 9 aastasena. See oli mu elu üks kurvemaid päevasid. Olles ise vaid 14 aastane teismeline, oli see koer mulle nii südamesse kasvanud, et kui ema andis arstidele loa koera piinad lõpetada, siis ma lihtsalt varisesin kokku! Eija surmalugu ei lähe mul kunagi meelest. See on liiga kurb ja südamevalu tekitav siiamaani. Vb kunagi räägin sellest pikemalt, aga hetkel ei suuda. Meie pere leina jäi lohutama Kudi.
Aastal 2000 suri minu kallis vanaema ja ta oli väga suur koerasõber. Tema silmarõõm Tika oli samuti puhastverd krants, aga väga ilus, nagu miniatuurne kolli. Umbes chihuahua kõrgune vaid ja väga õrna hingega koerake. Vanaema viimane soov oli, et me võtaksime Tika enda juurde elama. Tema soov sai täidetud ja Tika tuli taas meie Kudi kõrvale teiseks koeraks. Nad klappisid kohe hästi.
Kudi saatsime vikerkaare taha 16 aastasena, kui ta enam ei kuulnud, ei näinud, tema kõhuall olevad kasvajad vohasid ja tekitasid valusid. Need olid tal aastaid, arst ütles, et need on tal lümfidesse edasi läinud ja lõigata ei ole mõtet, läheb sellisel juhul väga kiiresti edasi ka kõikidesse muudesse organitesse. Algselt need talle muidugi valu ei teinud, aga kui koer ikka öösiti nuttes teada andis, et ta enam ei suuda, siis lasime tal minna, olin vapra tüdrukuna tema kõrval.
Jäi Tika, kes elas samuti kõrge vanuseni. 15 aastasena suri ta ise öösel, ema leidis ta hommikul oma pesast.
Sain vahepeal oma elu peale, abiellusin ja jõudsin ka kaks last saada. Hakkasin abikaasale rääkima, et tahaksin koera. Teadsin täpselt, millist koera ma tahan ja miks ma tahan. Mul oli igale tema küsimusele vastus ja mis tal siis muud üle jäigi, kui "alla anda" :)
14. november 2015 tuli meie ellu MIA, selle blogi peategelane. Mia on 2015 aasta 29. mail sündinud itaalia väikehurt. Ta oli 4,5 kuune, kui tal järel käisin. Ohh seda õnne ja rõõmu minu südames! Mees oli algselt skeptiline, aga juba veidi ajaga puges Mia tallegi südamesse ja nüüd nunnutab koera ja hoiab teda väga.
Miks just itaalia väikehurt? Ma olin kord tuttava juures seda imelist koera näinud! Ma armusin esimesest silmapilgust ja teadsin sellest hetkest, et just see on see koer, keda tahan. Unistasin aastaid! Uurisin internetist selle tõu kohta, nende plussid ja miinused ja omadused. Hakkasin kasvatajaga suhtlema. Peaaegu 2 aastat suhtlesime enne, kui Mia meie perre tuli.

Sellel pildil on Mia alles umbes nädalakese meil elanud. Väike rüblik! Järgmine postitus itaalia väikehurdast üldiselt ja Mia iseloomust lähemalt.